Lugemine: õpikeskkonnad

Ülesanne ise ja lugemistekstid on siin

Enne lugema asumist oli õpikeskkond minu jaoks „koht, kus toimub õppimine“. Kogemus näitas, et ilmselt on olemas füüsilised ja virtuaalsed õpikeskkonnad.

Valisin lugemiseks artikli, mille autorid on Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002). Artiklis kirjeldatakse virtuaalsetele õpikeskkondadele omaseid seitset tunnust. Valisin selle artikli, sest see näis olevat kirjelduse ja viite põhjal kõige süstemaatilisemalt struktureeritud ja tõotas anda vastuse mu küsimusele „kas ja millised on virtuaalse õpikeskkonna eelised füüsilise õpikeskkonna ees?“

Olles ise üle 10 aasta klassi ees seisnud ja gümnasiste õpetanud, arvan end teadvat nii mõndagi erinevatest füüsilistest õpikeskkondadest. Olen õpetanud klassiruumides, mis olid pärit aastast 1980 ja nägid välja nagu poleks neid 25 aasta jooksul kordagi remonditud. Pinged olid pidevalt õhus, sest terve õppeaasta paistsid akendest kraanad, traktorid, kopad ja ehitusmehed ning koolimajas oli ruutmeetreid kolm korda vähem kui oleks pidanud olema. Õpetajad pidasid, hambad risti, vastu ja ei olnudki nii väga imestunud kui ühe raskema klassi poisid kevadel auru väljalaskmiseks oma klassi toolid ja lauad kolmanda korruse aknast välja viskasid. Olen õpetanud värskelt renoveeritud moodsas koolimajas, kus iga õpetaja sai oma klassi kujundada just nii nagu ise tahtis. Olen õpetanud koridoris, sööklas, aulas, tammikus ja staadionil. Olen näinud, millistes keskkondades õpetatakse Türgis, Hispaanias ja USA idarannikul.

Virtuaalsete õpikeskkondadega on mul aga tunduvalt vähem kokkupuudet. Mäletan, et aastaid tagasi ülikoolis õppides kasutasime IVA ja Moodle’it, aga ma ei mäleta üldse, milline IVA välja nägi või mida seal teha sai. Moodle’iga seostub eelkõige kummaliselt keeruline ülesehitus ja pikad kasutusjuhised. Vist laadisime sealt ainult mingit kohustuslikku lugemist alla. Sel nädalal selgus, et Moodle on pärast kõiki neid aastaid ikka veel elus. Seoses ELU projektiga pidin ühe Moodle’i kursusega liituma. Sama projektiga liitus lisaks mulle veel vähemalt 25 üliõpilast, umbes 1/3 neist välisüliõpilased. Just kontrollisin ja välisüliõpilastest ainult kahel on praeguseks õnnestunud end Moodle’is registreerida. See näitab minu meelest, et see pole just kuigi lihtne ja intuitiivselt selgeks õpitav keskkond. Või siis välismaalased lihtsalt ei pea tähtaegadest kinni…

Dillenbourgi, Schneideri ja Paraskevi (2002) artiklist selgus, et esiteks on virtuaalsed õpikeskkonnad spetsiaalselt õppimiseks disainitud keskkonnad, kus infot struktureeritakse läbimõeldult, olemas on viited allikatele, tutvustatakse eri autorite lähenemisi ja infot saab jagada põhimõtteliselt kogu maailmaga (lk 4). Kohe tekkis seos Mart Laanpere kursusega „Õppedisaini alused“. Ma polnud varem kuigi palju mõistest õppedisain mõelnud. Ehkki tegemist peaks olema sellise kursusega, kus tutvutakse kõigest õppedisaini alustega, hakkame kohe esimesel semestril ise kursust disainima. Tundub ühtaegu põnev ja natuke hirmutav ka, sest me ju alles alustame õpinguid. Mart Laanpere loengust selgus, et eesliidetel õppe- ja õpi- on suur vahe. Õppe– seostub laiemalt õpetamise ja õppimisega. Õpi– keskendub aga pigem õppimisele. Meil on ka kursus õppedisainist ja õpikeskkondadest ja -võrgustikest. Tundub loogiline, miks just nii.

Veel räägivad Dillenbourg, Schneider ja Paraskevi (2002) oma artiklis sellest, et õpikeskkondi iseloomustab sotsiaalne aspekt. Õpitakse läbi suhtlemise, arutelu ja koostöö. Väga selgelt on näha, et ka meid, haridustehnolooge, pannakse just seda sama tegema. Kõigil tuli luua oma ajaveeb, kuhu tuleb regulaarselt postitusi teha ja kus teised saavad kommenteerida, küsida, vastu vaielda või nõustuda. Artikli põhjal saavad õppijatest mitte ainult aktiivsed õppijad, vaid ka õpikeskkonda panustajad. Nii on ka meiega. Saan äkki aru, et Hans on loonud oma õpikeskkondade blogi näol väga suuremahulise õpikeskkonna, kuhu iga kursus üha enam juurde panustab.

Artikli teises pooles vastatakse küsimusele, kas virtuaalsed õpikeskkonnad aitavad hariduse andmist paremaks muuta. Minu suureks üllatuseks vastatakse nii: „Potentially yes, but probably not.“ (lk 9) Ilmselgelt ongi keeruline millegi täiesti uue tekkimisel hinnata, kas ja kuidas see tööle hakkab.

Selgub, et mitte alati ei saa hea õpikeskkond head õpetajat asendada. Ka kehtestab virtuaalne õpikeskkond suhtlemisele teised nõuded ja reeglid, mis erinevad neist, mis kehtivad füüsilises õpikeskkonnas. Virtuaalses õpikeskkonnas ei pruugi me oma rühmakaaslast silmast silma näha, ka ei pruugi me üldsegi mitte samal ajal arvuti taga olla. Ka oleneb virtuaalsel suhtlemisel tulemus või teisest arusaamine/mittearusaamine minu arvates väga palju sellest, kuidas inimene end näiteks kirjalikult väljendada oskab. Ühe olulise aspektina tuuakse välja ka kultuurilised erinevused ja õpetaja roll selles, et koostöö õppijate vahel toimima panna. Jällegi meenub mu sellenädalane ELU projektikohtumine. Ühes ruumis olid koos 26 üliõpilast – osa alles teist aastat ülikoolis, osa juba kaheksandat, osa välismaalt, osa noored, osa vanad, suur osa Euroopa nüüdiskeelte ja kultuuride üliõpilased, sekka filmiteooria üliõpilased, lisaks üks kultuuriteadlane ja üks haridustehnoloog. Õppejõud luges 15 minutiga ette, kes kellega ühes rühmas on, ja rääkis veel kord üle, et kõigil on vabad käed, et teha ühe teema piires blogi. Ei täpsustatud eriti, mis see tulemus täpselt olema peaks, ei antud aega, et tutvuda, ei pakutud variante, kuidas ja milliseid vahendeid kasutades projekt käima saada. Lubati luua Moodle’is kursus ja saadeti kamp laiali. Mul pole aimugi, kuidas see asi tööle hakkab. Ma ei suuda Moodle’ist kuidagi leida, kellega ma ühes rühmas olen. Üks nupp, mis peaks seda näitama, mingil põhjusel ei tööta nii nagu eeldada võiks. Võib-olla olen ka liiga konservatiivne ja eelistan liialt füüsilist õpikeskkonda virtuaalsele. Võib-olla ongi selline upu või uju lähenemine hoopis väga tulemuslik… Eks siis ole näha.

Lugesin lisaks ka Väljataga, Pata ja Priidiku (2009) raamatupeatükki õpikeskkonna kujundamisest haridustehnoloogiliste vahenditega. Seda lugesin selleks, et näha kui palju on kahe teksti vahel kattuvaid ideid ja ka selleks, et lihtsalt eesti keeles lugeda.

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) eristasid avatud ja suletud keskkondi. Ühe näitena toodi välja eKool. Eelmise artikli valguses jäin mõtlema, kas Dillenbourgi, Schneideri ja Paraskevi arvates saaks eKooli üldse virtuaalseks õpikeskkonnaks nimetada. Väljataga, Pata ja Priidik toovad ka ise välja, et eKool on pigem keskkond, mis aitab hallata ja organiseerida õpetajate tööd (lk 14). Otsest õppimist seal ju ei toimu.

Väljataga, Pata ja Priidik (2009) rõhutasid samuti sotsiaalset aspekti ja tõid välja selle, et õppija ise peab oskama piisavalt hästi oma aega planeerida ja suutma kogu selles infotulvas ellu jääda. Avatud õpikeskkonna näiteks toodi näiteks blogi ja sain päris hästi aru, miks ka haridustehnolooge pannakse blogi pidama. Lisaks teadvustasin endale terminit vookogu. Eks siis näha ole, kuidas meie selles tohutus infotulvas ellu jääme ja kui hästi vookogudest üha juurde tulvavat infot regulaarselt analüüsida oskame. Õnneks saame seda teha nii füüsilises kui virtuaalses keskkonnas.

Lugemise järel tekkis tunne, et minu õpilepingus püstitatud eesmärk leida (minu arvates) parim õpikeskkond gümnasistidele inglise keele õpetamiseks võib ilmselt täituda, aga sellist valmis keskkonda, kus saaks (samaaegselt) testikirjutajaid, läbiviijaid ja hindajaid koolitada, ei pruugi olemas olla ja tuleb kas eesmärki kitsendada või õpikeskkondi kohandama hakata.

 

Kasutatud kirjandus:

Dillenbourg, P., Schneider, D., & Paraskevi, S. (2002). Virtual Learning Environments. A. Dimitracopoulou (toim), Proceedings of the 3rd Hellenic Conference on Information & Communication Technologies in Education (lk 3–18). Rhodes: Kastaniotis Editions.

Väljataga, T., Pata, K., & Priidik, E. (2009). Õpikeskkonna kujundamine haridustehnoloogiliste vahenditega. K. Pata, & M. Laanpere (toim), Tiigriõpe: Haridustehnoloogia käsiraamat (lk 11–30). Tallinn: TLÜ informaatika instituut.

Posted in Õpikeskkonnad ja -võrgustikud, Sügissemester 2017 | 3 Comments

Õpikeskkonnad ja -võrgustikud: õpileping

ÕPILEPING

Ülesanne siin

Teema

Kursusel „Õpikeskkonnad ja -võrgustikud“ (koduleht; juhendaja Hans Põldoja) soovin tutvuda lähemalt erinevate õpikeskkondade ja -võrgustikega.

Eesmärgid

Minu põhieesmärgiks on siduda kursuse jooksul õpitut oma igapäevatööga. Olen hariduselt gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja olen seda tööd ka üle 10 aasta teinud. Praegu olen õpetajatööst mõneks ajaks siiski eemal. Minu teine (ja praegu põhi)amet on seotud võõrkeeleeksamite väljatöötamise, koostamise, läbiviimise ja analüüsimisega. See töö sisaldab muu hulgas ka testikirjutajate ja läbiviijate/hindajate koolitamist.

Lähtuvalt oma kahest ametist, püüan kursuse jooksul õpitut analüüsida kahest vaatepunktist:

  • püüan kursuse jooksul siiski analüüsida, millised keskkonnad sobiksid kõige paremini töös gümnaasiumiõpilastega;
  • selgitan enda jaoks välja, kas on olemas õpikeskkondi, mis sobiksid testikirjutajate, hindajate/läbiviijate koolitamiseks.

Strateegiad

  • osalen kõigis kontakttundides ja mõtlen hoolega kaasa
  • teen iseseisvaid kodutöid ja analüüsin õpitut
  • loen akadeemilist kirjandust, et teemaga süvendatult tutvuda
  • pean tähtaegadest kinni
  • loen kursusekaaslaste blogisid ja püüan leida sealt enda eesmärkidega haakuvat
  • katsetan erinevaid õpikeskkondi, et selgitada välja, kas need sobiksid minu eesmärkide täitmiseks
  • analüüsin töö käigus pidevalt oma tegevust

 Vahendid/ressursid

  • õppejõud ja kursusekaaslased
  • teemakohased ajaveebid
  • teemakohane (akadeemiline) kirjandus
  • kontakttundide materjalid
  • õpikeskkonnad ja nende katsetamine

 Hindamine

Olen oma põhieesmärgid saavutanud, kui avastan enda jaoks

  • mõned õpikeskkonnad, mis sobiksid (minu arvates) kõige paremini gümnaasiumiõpilastele inglise keele õpetamiseks;
  • vähemalt ühe õpikeskkonna mida saaks kasutada testikirjutajate ja läbiviijate/hindajate koolitamiseks.

Suure osa hindamisest moodustab ka loetletud strateegiate rakendamise analüüs. Peaksin pidevalt oma tegevust analüüsima ja mõtlema, kas teen piisavalt, kas pean tähtaegadest kinni, ja mida saaks paremaks teha. Kui olen sellega rahul, kuidas ma töötan ja ei arva kogu aeg, et peaksin rohkem pingutama, võin oma tööga rahul olla.

Kindlasti tuleks kursuse lõpus kirjutada reflektsioon, mis annab ülevaate sellest, kas eesmärgid said täidetud ja kuidas saan õpitut oma igapäevatöös rakendada.

Posted in Õpikeskkonnad ja -võrgustikud, Sügissemester 2017 | Leave a comment

Õppedisaini alused: esimene kontakttund 10.09.2017

Esimeses loengus sai kohe selgeks, et ainult õppedisaini alustega tutvumisega me siiski ei piirdu. Ilmselgelt on tegemist nõudliku kursusega, kus tuleb palju ise juurde lugeda, rühmas kõvasti koostööd teha ja lisaks veel kooliõpilasi juhendada.

Ka oli see selline loeng, kus sain keeleinimesena kõvasti sõnade ja nende tähenduse üle pead murda. Kohe tunni alguses selgus, et ehkki kursuse nimes olev sõna disain viitab enamasti sellele, kuidas mingi asi esteetilisest küljest vaadates välja näeb, ei tegele meie üldsegi mitte esteetilise küljega. Hakkame hoopis midagi looma, aga see, kuidas millise väljanägemisega meie loodu lõpuks on, ei olegi üldse oluline. Pean tunnistama, et ise olen parem see inimene, kes teiste loodut lihvida armastab. Millegi peaaegu nullist loomine ei ole minu jaoks küll mitte võimatu, kuid nõuab seda, et pean mugavustsoonist päris palju välja tulema ja ma pigem kipun selliseid olukordi esmalt vältima. Kui olen ikka lõpuks mugavustsoonist välja roninud, saan aru, et see oli väga kasulik kogemus. Eks nii see õppimine ju käibki.

Järgnes veel palju juurdlemist sõnade üle. Õppedisain lõppeb sellega, et esitatakse blueprint. Minu igapäevases töös, milleks on võõrkeele testimine, kasutatakse ka terminit test blueprint. Põhimõtteliselt on see ka paberile pandud plaan selle kohta, millest üks test koosneb. Jällegi olen oma igapäevases töös pigem see, kes selle plaani järgi teste koostab. Ehkki eks haridusmaastikul toimuvad ka praegu arengud, mis panevad mind peagi ka uute testide blueprinte looma.

Edasi tutvustati mõisteid õppe- vs õpi-. Esimene tähendab nii õpetamist kui õppimist, teine tähistab pigem ainult õppimist. Esimene on laiem, teine kitsam.

Õppimise teooriatesse väga ei süvenetud. Olen Bloomi ja Gagne’ga  ka varem õpingute käigus kokku puutunud (nt võimekuse liigid: intellektuaalne, motoorne, verbaalne, kognitiivne – tunneb ära, sooritab, sõnastab, analüüsib). Kunagi Ameerikas õpetajakoolitusprogrammis osaledes tutvustasid sealsed õppejõud meile säravate silmadega näiteks Bloomi taksonoomiat. Gagne’ga seoses tulevad meelde 9 õpisündmust, ehk see, kuidas tuleks õppetundi üles ehitada (tähelepanu köitmine; eesmärkide seadmine; varemõpitu meenutamine; uue materjali õppimine; suunamine; rakendamine; tagasiside; hindamine; kinnistamine/üldistamine).

Järgmisena mõtisklesin terminite kasvatus ja haridus üle. Õppisin Tallinnas õpetajakoolituse aineid just kasvatusteaduste instituudis. Sellest saab järelikult nii mõndagi järeldada.

Variõppekava mainimisel meenus kohe testimisel kasutatav termin washback (vahel ka backwash) ehk see, milline mõju on testil õppimisele. Washback võib olla nii positiivne kui negatiivne. Eks ka variõppekava sisaldab nii positiivsete kui negatiivsete oskuste omandamist.

Siis juurdlesin sõnade transmissioon, transaktsioon ja transformatsioon üle. Transmissioon – teadmiste ülekanne; transaktsioon – tehes õppimine; transformatsioon – õppimine kui maailmavaate muutumine, emantsipatsioon, valgustatuks saamine. Keel ja sõnad on ikka lahedad. Ja inglise keelest tuleb meile ikka mühinal uusi termineid. Näiteks selline sõna nagu evalveerimine, mida ka loengus kuulsin. Oma tööga seoses kasutan seda sõna inglise keeles pidevalt, aga selle peale pole kunagi mõelnud, et seda võib kasutada ka eesti keeles.

Siis veel muidugi käsitus vs käsitlus. Veetsin ikka päris tükk aega nende kahe üle mõtiskledes. ÕS annab sellise info:

käsitus ‹-e 5› ‹s›
arusaam, mõistmine, taipamine, käsitamine. Loodusnähtuste materialistlik, idealistlik käsitus. Asjast puudus täpne, selge käsitus. Uurijal on kogu loost hoopis teine käsitus. Jõuti käsituseni, et tuleb uuesti alustada läbirääkimisi. *Katoliku kiriku käsituses on Hus ketser ning mässaja .. L. Metsar.

käsitlus ‹-e 5› ‹s›
1. käsitlemine, teat. probleemi v. ainega tegelemine; selle tegevuse tulemus. Aine, küsimuse, teema teaduslik, populaarne, monograafiline käsitlus. Midagi käsitluse alla võtma. Teos ei püüagi anda nähtuse ammendavat käsitlust. 1905. a. sündmuste käsitlus teoses on pealiskaudne. Käsitlusest on jäänud välja üks oluline moment. Probleem vajab veel lähemat käsitlust. Tema käsitluses omandas lugu teise varjundi.

Hästi huvitav, et leiab artikleid nii „muutunud õpikäsituse“ kui „muutunud õpikäsitluse“ kohta. Paistab, et suures plaanis on siiski kokkuleppele jõutud, et „käsitus“ on õigem kui „käsitus“. Pean tunnistama, et ÕSi definitsioonide põhjal ma siiski ei saa päris täpselt aru, miks see just nii on, aga las ta siis olla. Kui neid kaht sõna edasi uurida, leiab veel üsnagi veenvaid põhjendusi, miks just nii, aga päris 100% need mind ikkagi ei veena…

Suur osa tunnist kulus erinevate õppesüsteemide ja õppedisaini mudelitega tutvumisele. Nendest kirjutan ilmselt peagi veidi põhjalikumalt.

Selline põnev kontakttund siis.

Posted in Õppedisaini alused, Sügissemester 2017 | Leave a comment

Innovatsioonitehnoloogiad 9. sept loeng

Kõige esimene loeng oli “Innovatsioonitehnoloogiad”, mida loeb Mart Laanpere. Sissejuhatuseks igati hea loeng. Auditoorium oli täis 1. ja 2. aasta haridustehnolooge, sekka mõned infoteaduse magistrandid ja ka paar doktoranti.

Esimene üsna uus asi oli minu jaoks Digipeegel. Olin sellest põgusalt küll varem kuulnud, aga otsene kokkupuude puudub. Kindlasti kuulen sellest keskkonnast ka edaspidi, sest loengu lõpus moodustasime rühmad ja sattusin ühte rühma Melikaga, kelle kooli digipädevust just selles keskkonnas hinnati. Lugesin veidi ise juurde siit

Järgmisena tuli uus põnev mõiste nimega mõistekaart. Jälle midagi uut ja värskendavat, mida tasub kindlasti tulevikus oma töös kasutada. Keeleinimesena jäin mõtlema selle üle, kui lihtne ikka inglise keel on (ilma igasuguste käändelõppudeta… või noh… peaaegu) ja hiljem paaristööna saime kogeda, kui keeruline eesti keel kõigi oma käänete ja pööretega ikka tegelikult on. Sain teada, et kõige lihtsamini saab mõistekaarte teha CmapToolsi abil. Meil polnud loengus eriti aega seda alla laadida, seega leppisime paberi ja pliiatsiga.

Edasi arutleti selle üle, mis see innovatsioon siis ikkagi on ja tegime paaristööna selle kohta mõistekaardi. Aega väga palju ei olnud, seega meie oma jäi üsna poolik veel.

Järgnes arutelu innovatsiooni eri liikide üle ja toodi palju näiteid (Post-it notes, iTunes, eKool jne). Seejärel räägiti erinevatest teoreetilistest käsitlustest, mille kohta pean ilmselt veel päris palju lugema. Väga sümpaatne tundus Rogersi innovatsiooni difusioon.

See näib kehtivat alati, kui tehakse mingeid reforme või uuendusi. Hariduses ilmselt on hetkel nii, et see kõver on pigem rohkem paremale kaldu, sest hariduses toimub üks pidev reformimine ja kõik (koolijuhid, õpetajad, õpilased, lapsevanemad jne) on sellest pidevast reformimisest juba väsinud ning seega negatiivselt meelestatud.

Loengu lõpus moodustasime 4-liikmelised rühmad. Kuna eriti kedagi ei tundnud, moodustasime rühma paiknemise alusel.

No ja eks need kuldsed sõnad, et head kunstnikud kopeerivad, suurepärased varastavad, jäid ka ikka meelde. Kindlasti tuleb aga meeles pidada, et varastamine ei tähenda siin kontekstis seda, et võtad lihtsalt kellegi teise idee. Suurepärased kunstnikud võtavad teiste ideid, aga arendavad neid edasi ja teevad veel paremaks.

Lõpetuseks meie mõistekaart.

IMG_3764

Posted in Innovatsioonitehnoloogiad, Sügissemester 2017 | Leave a comment

Tagasi ülikooli

Kõik on uus septembrikuus… Nii alustan ka mina teekonda järjekordse magistrikraadini. Sel korral õpin haridustehnoloogiat. Tundub põnev teema ja mul on õpitust oma igapäevatöös kindlasti kasu. Kui ma viimati 2011. aastal kirjaliku tõlke magistriõppe lõpetasin, lugesin oma mehele sõnad peale, et kui ma peaksin kunagi tulevikus ülikooli minemise jutuga tulema, siis ta peab ütlema: “Ei lähe!” Nagu näha, siis seda ta ei öelnud.

Esimesed kaks loengupäeva olid möödunud nädalavahetusel ning pean tunnistama, et need lõid veidi pahviks. Mitte selles mõttes, et kõik teemad oleksid olnud ületamatult keerulised. Üldsegi mitte. Sain palju uusi mõtteid ja õppisin nii mõndagi uut ja isegi praktilist. Lihtsalt korraks tekkis  tunne, et ma ei saa kunagi põhitöö, lisakohustuste ja pere kõrvalt kõigi antud ülesannetega hakkama. Samas jälle olen piisavalt jonnakas ja ambitsioonikas, et asjad lõpuni teha, seega küll ma saan. Tuleb lihtsalt uue rütmiga harjuda ja niigi tihe graafik veelgi tihedamaks pressida.

Peab vist kuskile mingi to-do listi tekitama, sest tegemata reflektsioone on praeguseks juba kaks, tegemata õpilepinguid üks, lugemismaterjalidel põhinevaid tegemata blogipostitusi kaks (vist isegi kolm), töötlemata pilte kaks ja kindlasti oli midagi veel, mis on juba meelest läinud… Ahjaa, kaks rühmatööd ka veel (või oli neid kolm)… 😦

Ega siis midagi. Hakkan kuskilt otsast peale.

Posted in Üldist, Sügissemester 2017 | Leave a comment